Kuna muid avalikke tegelasi eesti ühiskonnas veel polnud, pidi ajakirjanik olema „mees nagu orkester“. Ajakirjanikku nimetatigi toimetajaks ja kirjameheks mitte ajakirjanikuks. Muidugi polnud sel puhul ühegi teema puhul tegemist parimate asjatundjatega, kuid see polnudki tähtis. Elule tuli hoogu ja uut sisu anda, seda edasi viia ja sellest siis ka teistele teada anda, et neidki tegudele ergutada.



ja