Ma olen muusikute laps. See tähendab, et valdava osa oma lapsepõlvest veetsin lasteaia asemel proovisaalides ja kontsertidel. Toonase “peda” pillitundides, Eesti Kontserdi rõdudel, Kaitseväe orkestri proovides ja nii edasi. Teater oli ka lähedal, nii et tihtipeale käisin vaatamas täiskasvanutele mõeldud ballette, oopereid ja niisama teatritükke. Ja see oli pagana tüütu. Sukkpüksid ajasid jalad sügelema, kleit oli keerdus ja saalis ei olnud ka palju muud teha, kui joonistada ja mõttemänge leiutada.
Nutitelefone siis veel polnud. Õnneks.
Aga üks Väga Tähtis Asi, mille ma kontsertidel käimiselt veel kaasa sain ja mis hakkas avalduma alles palju hiljem, on kultuuriarmastus.
ja