Kaisaniemi botaanikaaia servas, laia jõge meenutava väina kõrval kulgeval Kaisaniemenranta teel on kolm puumaja. Väiksed ja hubase moega, sobides kui valatud sellele varjulisele puiesteele.
Võiks arvata, et need seisavad siin 19. sajandist saadik. Tegelikult on nende majade saatus paraja keerdkäiguga. Algselt ehitati need hoopis Punavuori linnaossa, mille tänavaid nüüdseks ammuilma palistavad suurte kivimajade katkematud read. Samas botaanikaaia väravas seisvat stendi lugedes hakkasin neid kolme maja sootuks teise pilguga vaatama. Kokkuvõtvalt juhtus järgmine lugu.
1970ndatel lammutati nood Uudenmaankatu 19 ja 21 ning Punavuorenkatu 23 aadressil paiknenud majad maha, et teha ruumi uusehitistele. Kuid neid ei määratud lõplikult kaduvikku, vaid hoiti osaliselt alles. Majade taaspüstitamiseks vaeti erinevaid paiku, kuniks valik langes botaanikaaia kõrval kulgevale Kaisaniemenranta teele. Ning 1990nda aasta kevadel läks ehitus lahti. Suuremalt jaolt originaalidena on säilinud nii piidad-raamid, aknad, uksed, põrandad kui välisvooderdus. Nüüd tegutseb ühes neist majadest kohvik, teine on uurijate käsutuses, kolmandas majutusasutus.
Sellega stendi tekst lõppes. Ent mõte läks omapäi rändama. Kui palju vanu puitmaju tegelikult on Helsingis uusarenduste eest pühitud? Võiks arvata et need kolm on pigem erand. Väärtuslikuks peetud killuke, mida säästeti. Ehkki ümberkolimise hinnaga. Muuseas meenub Stockholmi näide. Seal ei olnud sõda, linn püsis oma ajaloolistes kihistustes tervena. Kuniks suures modernismivaimustuses pühiti eest vaat et terve linnaosa, püstitades asemele ilmetud karpkolossid.
Tallinnaski asendati vana puithoonestust uute kivimajadega, seda juba 1930ndail. Ning siis tuli sõda, seejärel nõukaaeg. Ometi on Tallinnas säilinud terveid puitasumeid, ehkki arendajate surve sinnagi vägisi sobimatuid jurakaid sisse pressib.
ja