“Me saame laulukaare alla!” rõõmustas mu tütar, kes laulab Pühalepa mudilaskooris ja läheb sel suvel laulupeole. Mina polegi kunagi saanud laulupeol käia ja ma ei tea, mis tunne seal laulukaare all on. Aga minu jaoks oli tähelepanuväärne, kuidas ta ei öelnud mitte, et läheb laulupeole, vaid laulukaare alla.
See ongi ilmselt hoopis teine asi, kas sa lihtsalt laulad või saad seda teha laulukaare all. Mul on nii hea meel, et kõik need Hiiumaa lapsed, kes laulupeole lähevad, saavad teada, mis tunne see on. Ja selle eest tuleb tänada kõiki õpetajaid, kes viitsivad. Aitäh teile, Külli Kreegi, Ragne Rüütelmaa, Helje Ugam, Raili Kaibald ja Ulvi Tamm!
Aga lastekooride kontsertidel jääb alati silma veel üks asi.
See, kuidas nad lauldes oma dirigenti vaatavad. Arvatavasti on lastel need laulud ja viisid juba kehamälus ning nad oskavad neid kodus üksi omaette laulda – kindlasti teevadki seda –, aga kui nad tulevad lavale ja dirigent on nende ees, siis usaldavad ennast jälle täielikult tema hoolde ning laulavad nii, kuidas dirigent koositab. Hääl hakkab käima koorijuhist läbi, enne kui jõuab vaatajani. Ning dirigent, kes seisab seljaga, on ometi näoga publiku poole, sest peegeldub laste nägudelt.
Võibolla, kui oled laulukaare all, koos kõigi teiste lauljatega, ja teie kõigi hääl võngub ühtemoodi, ühekorraga läbi ühe dirigendi käe ja vastu laulukaart publikuni… Siis see ongi see, mis teeb selle kogemuse nii eriliseks ja sügavaks, et sa ei oota mitte lihtsalt laulupidu, vaid just seda, et sa saad laulukaare alla. Võibolla.
Igatahes, aitäh veelkord kõigile, kes seda võimalust lastele kingivad.
ja